Eesti ja Norra tähistavad 2021. aastal diplomaatiliste suhete 100. aastapäeva. Enne II maailmasõda olid Eesti Vabariigi suursaadikud kaasakrediteeritud Norrasse Stockholmist ning peale nõukogude okupatsiooniaastaid, kui Eesti oli oma iseseisvuse taastanud, tegutsesid Eesti Vabariigi suursaadikud esialgu Norra suunal naaberriigist Taanist. Esimeseks Eesti suursaadikuks, kes alustas tööd Oslos oli Peep Jahilo. Saatkond palus toonasel suursaadikul ja praegu Riigikogu kantselei direktorina töötaval Peep Jahilol meenutada oma suursaadikuks olemist Norra Kuningriigis aastatel 2000-2004.
Kuidas oli alustada saadikuna Oslos 20 aastat tagasi?
Aeg lendab päris kiiresti. Tõepoolest, pärast kohapeal tegutsenud asjureid Tiit Naberit ja Enno Turmenit sai minust 2000. aasta märtsis esimene Oslos resideeruv suursaadik. Saatkond asus toona aadressil Oscarsgate 26B – tumeroosas majas, otse Hollandi saatkonna vastas. Maja eripära oli, et kui esimesel korrusel asusid kontoriruumid, siis teisel korrusel paiknes esinduse juhi elamispind. Kui tööpäev läbi sai, läksin korrus kõrgemale, võtsin lipsu eest ja tulin jälle alla tagasi, et hakata oma kabineti kõrval asuvas köögis einet valmistama. Tõsi, juba üsna peatselt kolis saatkond Parkveien 51A majja (kus saatkond tegutses kuni 2021. aasta augustini) ning roosast majast sai suursaadiku residents. Esinduskorrus remonditi korralikult, sisustati eestimaise disainmööbliga ja see leidis aktiivset kasutamist diplomaatiliste õhtusöökide ja vastuvõttude paigana.
Millised olid olulisemad teemad, millega pidi suursaatkond tegelema?
Minu Oslo-aastad eelnesid vahetult Eesti saamisele NATO ja EL liikmeks, mistõttu ka suur osa tegevusest oli suunatud vastavale eeltööle ja Eestist positiivse kuvandi loomisele. Norra kui NATO liikme toetus kulus sel puhul väga ära. Visiite toimus mitmeid, nende seas olulisemana president Arnold Rüütli riigivisiit 2002. aastal, mil Karl Johans gate oli esimest korda palistatud Eesti ja Norra lippudega. Muide, 2000. aastal oli kogu Karl Johan Stortingeti ja kuningalossi vahel tehtud suusarada, millel peeti murdmaasuusatamise MM sprindivõistlus, kus edukalt osales ka meie Kristina Šmigun-Vähi. Omapärane näide, kuidas juhuse tahtel sümbolid täiesti ootamatult töötama hakkavad, ilmnes aastal 2001. aastal, mil Eesti võitis Eurovisiooni lauluvõistluse lauluga “Everybody“. Samal lauluvõistlusel jäi Norra eelviimaseks ja laulu pealkiri oli „On my own“. Kuna Eesti jaoks oli parasjagu käes oluline Euroopa organisatsioonidesse pürgimise aeg, siis vähemalt paaril korral tõsteti õhtusöögilaua toostides või mitteformaalsetel kokkusaamistel esile seda märgilisust – Eesti tahab teistega koos olla, samas kui Norra on otsustanud Euroopa Liidust välja jääda – just nii nagu laulude pealkirjad seda kinnitasid.
Norra kuningliku perekonna liikmed on olnud suured Eesti sõbrad. Millised olid Eesti suursaadiku suhted õukonnaga?
Meeldejääv üllatus tabas mind ühel 2000. aasta kevadpäeval, kui olin saanud kutse kuninga õukonnaülemalt tulla lossi lõunale. Mõtlesin oma kogenematusest, et mõistagi on tore õukonnaülemaga tuttavaks saada ja otsustasin kõndida residentsist need viis minutit lossi jalgsi. Lossi kõrvale jõudes nägin aga ühe kaassaadiku limusiini, lipp pidulikult lehvimas, lossiväravast sisse sõitmas. Kuna ma ei eeldanud algselt mingit pidulikku saabumist ja kõik muud kõrvaluksed ka kinni olid, siis kõndisin suurema kaarega samuti autoväravast sisse, lehvitades auvahtkonnale oma kutset. Kohapeal selgus, et õukonnaülem oli kutse saatnud kuningapaari nimel ja tegu oli ääretult sümpaatse privaatlõunaga, kuhu kuningas ja kuninganna olid kutsunud vaid kaks hiljuti saabunud suursaadikut, üks neist mina. Kuningas Harald V ja kuninganna Sonja, kellega puutusime nende aastate jooksul üsna tihedasti kokku jätsid väga meeldiva ja vahetu mulje, kellega oli lihtne suhelda.
Kas norralastega oli lihtne ärisuhetest rääkida?
Majandus- ja kaubandussuhted on olulised kõikidele riikidele. Mõistagi sai jõudumööda kaasa aidatud ka Eesti-Norra ärikontaktide vahendamisele – asja positiivne külg oli selles, et Norra kui Eestile mitte väga kauge riik pakkus huvi väga paljudele Eesti ettevõtjatele ja sidemete loomine käis kergesti ning suurema vaevata. Norra ettevõtjad olid Eesti juba varem enda jaoks avastanud ja sageli viis üks kontakt teiseni. Esimene suurem projekt, millega Eesti püüdis Oslos jalga maha saada, oli mobiiliga parkimine – asi mis praeguseks on nii levinud, et selle uudsuse peale keegi ei mõtlegi. Sajandi alguses oli asi aga mõnevõrra teine ning Eesti alles tegi esimesi samme tehnoloogiliste lahenduste keskuseks saamisel ja oma uudsete lahendustega välisturgudele jõudmisel. Eestlastel õnnestuski Oslos selle pilootprojektiga alustada.
Kas Norra oli huvitav riik ka suursaadiku perele?
Isiklikus plaanis: Kuna mu lemmiktegevus on suusatamine, siis Norra oli selles mõttes ideaalne paik. Suurepärased suusarajad Nordmarkas olid vaid veerand tunni autosõidu kaugusel kesklinnast. Usun, et olulise osa oma vabast ajast veetsin kas Holmenkolleni ümbruse radadel või erinevates suusakeskustes. Lumevabadel aegadel sai sealsamas matkatud või maastikurattaga sõidetud. Meenub veel, et kui ma esimest korda Oslosse saabusin, küsis mulle lennujaama vastu tulnud protokolliametnik, kas ma kavatsen oma paadi Eestist tuua või kohapeal osta. Toona pidasin me seda heaks naljaks, kuid kogedes, kui levinud on purjetamine ja meresõit norralastele, siis nüüd teeksin ma teisiti, seda enam, et paadisõiduluba tänaseks taskus on. Norra-aastaid oleme sageli perega meenutanud ja usun, et ka lastele meeldis Norras väga – veel mõnda aega pärast kodumaale naasmist joonistasid toona eelkooliealised kaksikud pilte mägedest ja norra lippudest.
Suur tänu meenutuste eest! Saatkond soovib edu ettevõtmistes ja tervist kõigile.
